Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda.” (Kohtumõistjate raamat 11,35)
Eric Liddell tegi neli kuud trenni, et võita 100-meetri jooks 1924. aasta olümpiamängudel. Enamus spordiajakirjanikke ennustasid tema võitu. Mängude ajal sai Liddell aga teada, et 100-meetri jooks oli planeeritud pühapäevale. See oli tema jaoks väga suur probleem, kuna ta arvas, et Jumalale pühendatud päeval jooksmisega ei austa ta Jumalat. Ta loobus jooksust ja tema poolehoidjad olid hämmingus. Mõned, kes teda minevikus pooldanud olid, nimetasid teda rumalaks. Liddelli survestati jooksma, kuid ta jäi endale kindlaks. Siis aga vabanes nädalapäevale määratud 400-meetri jooksus koht, mida Liddellile pakuti. See ei olnud päris tema ala. Distants oli neli korda pikem sellest, milleks ta harjutanud oli. Ometi lõpetas ta esimesena ning tegi uue rekordi. Ta sai kuldmedali ja jäi oma tõekspidamistele truuks. Eric Liddell ei peatunud seal, vaid temast sai misjonär Hiinas, kus ta 1945. aastal sõjavangide laagris suri. Nii nagu Jefta Jumalale lubaduse andis: „Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda,” (Km 11,35) nii jäi ka Liddell enda omale kindlaks. Ja Jumal austas teda selle eest.
Jr 18-21 Lk 4:14-30 Ps 102:1-11 Õp 14:35 – 15:2
