„Valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Johannese ilmutus 21,4)
Dave Dravecky mängis San Fransico Giants pesapallimeeskonnas 1980-tel. 1988. aastal avastasid arstid tema käes kasvaja ning 1991. aastal käsi amputeeriti. Oma raamatus „Kui tagasi ei saa tulla“ („When You Can´t Come Back“) kirjutas ta oma kaotusest. „Tunnen puudust võimalusest teha asju kahe käega ja loomulikult tunnen pesapallist puudust. Filmis „Unistuste väljad“ (Field og Dreams“) on stseen paljasjalgsest Joe Jacksonist, ühest kaheksast Chicago White Sox mängijast, kes 1919. aastal Maailma karika kaotuse planeerimise pärast meeskonnast välja heideti. Selles stseenis ütles Joe: „Pesapallist välja viskamine oli kui minu osa a pmuteerimine. Ärkasin öösel üles, ninas väljaku lõhn ja jalgadel jaheda rohu puudutus. Ma armastasin seda mängu. Oleksin mänginud toiduraha eest. Hääled, lõhnad. Oleksin mitte millegi eest mänginud.“ Dravecky jätkas: „Sellel stseenil oli mulle suur mõju. Ma tundisin samadest asjadest puudust. Uue palli õmbluste puudutus peopesas, palli tabava reketi krigin. Ma oleksin mänginud toiduraha eest. Ma oleksin tasuta mänginud.“ Me elame langenud maailmas, kus kaotame kehaosi ja armastatud inimesi. Taevas korvatakse kõik. Me saame taas oma armastatutega kokku ja meie kehad on priid haigusest, valust ja piirangutest. „Valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 21,4) Tuleb aeg, kui elad oma unistuste majas!
Hs 5-9 Lk 19:41-48 Ps 142 Õp 19:21-23
