„Meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (2. Korintlastele 5, 8)
Kuidas me seda ka vältida ei üritaks, meil kõigil tuleb kallist inimesest lahti lasta ja lubada neil libiseda Issanda käte vahele. Mis juhtub, kui me sureme? Mis juhtub surma ja Jeesuse tagasipöördumise vahel? Paulus vastas sellele nii: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust.“ (1 Ts 4, 13) Kirjasõnas on üllatavalt vähe öeldud midagi surma ja keha ülestõusmise vahelise aja kohta. Paulus kirjutas: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem.“ (Fl 1, 21-23) Piibliuurija Anthony Hoekema ütles eelneva kohta järgmist: „Paulus ütles, et hetk, mil ta sureb või lahkub, on ta kohe Jeesuse juures.“ Taevas on kõige ja kõigi paranemise koht. Sinu kallil inimesel ei ole seal valu, vaeva ega muret. Sina mõtled, miks Jumal nad enda juurde viis, kuid nemad ei mõtle nii. Nad mõistavad. Nad on just praegu Jumala rahu sees.
5Mo 18:9-18 Tn 2 Is 47:5-15 Ap16:16-34
