“Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?” Roomlastele 10:14
Keegi on kirjutanud: “Mul oli kord vanemaid külastades tarvis ühtlasi juuksuris käia ning otsustasin minna sama juuksuri juurde, kelle juures ema käis. Salongi omanik Jim lõikas mu juukseotsi ja jutt veeres vaimulikele asjadele. Mida rohkem me rääkisime, seda rohkem ta lõikas. Mu juuksed olid lõpuks päris lühikesed, aga Jeesusest rääkimine oli seda väärt. Kui soovitasin hiljem emal Jimi ja ta naise kirikusse kutsuda, ütles ema: “Ma ei usu, et nad on huvitatud, nad on üsna pöörast elu elanud. Ma ei tea inimesi, kes oleks Jumalast kaugemal kui need kaks.” Sellest hoolimata lausus ta järgmine kord salongi minnes mõttes vaikse palve: “Jumal, ma ei usu, et need inimesed on Sinust huvitatud. Kui Sina tahad, et ma midagi ütleksin, siis tee nii, et midagi juhtuks.” Just samal silmapilgul sõnas Jimi naine: “Ma saan aru, et sa käid seltskonnas, kus arutatakse vaimulike asjade üle. Me tahaks ka kaasa tulla.” Pam ja Jim palvetasid lõpuks koos koguduse rahvaga ja andsid oma elu Kristusele. Kõik tänu paari juukselõikuse ajal peetud vestlusele. Midagi sellist juhtub harva. Enamus kristlasi veedab praktiliselt kogu aja teiste kristlaste seltsis. Kuid maailma inimesed võtavad tähtsates, eriti vaimulikke asju puudutavates küsimustes kuulda vaid neid, keda nad usaldavad. Paulus ütles: “Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?” Enamasti jõuavad inimesed Kristuseni just sõprade, mitte võõraste kaudu. Seepärast raja ka sina suhteid kellegagi, kes töötab näiteks restoranis, kuhu tihti satud või inimestega, kellega koos trennis käid. Kutsu mõnikord naabrid õhtusöögile, järgi Kristuse eeskuju ja saa sõbraks inimestega, kes veel ei tunne Jumalat.”
Piiblisalmid tänaseks: 1. Saamueli 22-23; Johannese 13




