“Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!” 2. Moosese 20:16
Üheksas käsk kõlab: “Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!“ (2Ms 20:16). Miks me valetame? Ilmselt on põhjuseid mitmeid – et pääseda oma tegudest tulenevate tagajärgede eest; et vältida võlgade tasumist; et luua endast parem mulje; et veenda teisi selles, et oleme need, kes me tegelikult pole. Ilmselt teame samas isegi, et see kõik ei toimi. Valel on sõna otseses mõttes lühikesed jalad, aeg ja tõde püüavad selle ruttu kinni. 1996. aastal maeti Ameerika suursaadik Šveitsis Arlington National Cemetery nimelisele Ameerika sõjaveteranidele ja -kangelastele mõeldud auväärsele kalmistule. Graniidist hauakivil seisis: “SIC (Seaman First Class) U.S. Merchant Marine“ (Ameerika Ühendriikide kaubalaevastiku esimese järgu madrus). Kuid “The New York Times’i“ uurivate ajakirjanike Don Van Natta Jr. ja Elaine Sciolino kogutud materjalide tõttu kõrvaldasid surnuaiatöötajad hauakivi ja kaevasid kirstu välja. Põhjuseks toodi valetamine. Aastaid kinnitas suursaadik, et oli Teise Maailmasõja päevil võidelnud rannavalve alusel Horace Bushnell, mille sakslased olid torpedeerinud. Tema olevat kukkunud üle parda ja peavigastusega õnnetusest pääsenud. Uurimismaterjalid paljastasid, et sel ajal kui ta olevat sõjalaeval teeninud, oli ta hoopis Chicagos, Wilbur Wright College’s õppimas. Rannavalve ametlikes annalides ei leitud samuti märget selle kohta, et ta oleks teeninud kaubalaevastikus või omandanud esimese järgu madruse aukraadi. Mingil põhjusel ei suutnud aga välisministeerium mehe tausta uurides valet avastada ja nii sai temast suursaadik. Seetõttu maeti tema surnukeha küll Arlingtoni surnuaiale ning tema hauakivi ehtis ilus vale, kuid vale tuli ilmsiks nagu see alati juhtub ja järeltulevad põlved teavad nüüd juhtunust kogu tõde. Mõtle sellele järgmine kord, kui tekib kiusatus enda kohta midagi kokku luisata.
Piiblisalmid tänaseks: 4. Moosese 33-36; Luuka 7




