Taeva rõõmud I

„Meie kodupaik asub taevas.“ (Filiplastele 3, 20)
Räägitakse lugu pastorist, kes küsis oma koguduse käest: „Kui paljud teist tahavad taevasse minna?“ Terve kogudus tõstis käe, välja arvatud üks väike poiss. Pastor küsis ta käest, miks tema taevasse minna ei taha. Poiss vastas: „Tahan ikka, aga ma mõtlesin, et kohe praegu peab minema.“ Olgem ausad, me ei mõtle ega räägi palju taevast enne, kui keegi meie lähedastest sureb. Või siis mõtleme sellele siis, kui oleme vanemas eas ja tunneme, et oleme oma ülesande maa peal täitnud. Siis tunneme tõmmet taeva poole. Maa peal oleme keskmiselt seitse- või kaheksakümmend aastat, kuid taevas terve igaviku. „Me saame alati olla koos Issandaga.“ (1 Ts 4, 17) Maailmas kulgeb meie elu üles ja alla. Mõnikord läheb meil hästi, mõnikord mitte. Kuid taevas oleme Jeesuse sarnased. „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.“ (Fl 3, 20-21) Taevas on ees patriarhid, prohvetid ja jutlustajad, kes kõik Piiblis taevasse igatsesid. Sakarja kirjeldas seda järgmiselt: „Otsekui laubaehte kivid peavad nad sätendama tema maal. Tõesti, kui hea ja ilus see on!“ (Sk 9, 16-17) Kui Sina täna sureksid, siis kas läheksid Taevasse? Anna oma elu Jeesuse kätte ja Taevas on Sulle avatud. 1Kn 17:1-24  1Kr12