Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale.” (Psalmid 56,4)
Usk on kui lihas – mure võib selle välja venitada, kuid lõpuks saad tugevamaks. Taavet mõistis
seda tõde. Tema vaenlased olid tal pidevalt kannul. Isegi, kui ta kuningaks võiti, oli troon ikka veel
Sauli käes. Ometi toetus Taavet Jumala lubadusele ja ütles: „Tundke ometi, et Issand kohtleb
imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!” (Ps 4,4) Kui vilistid ta vangi võtsid, siis
palvetas ta: „Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad
sõjamehed mu kallale! Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale.” (Ps 56, 2-4). Kui Taavet
Sauluse viha eest koopasse peitu pages, ütles ta: „Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline,
sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!” (Ps
57,3) Kolmandal sajandil peitis püha Felix end oma vaenlaste eest koopasse. Mõne aja pärast
kudus ämblik ukseavausse võrgu ning kattis avause tasapisi täielikult. Väljast jäi mulje, et koobas
on pikka aega puutumatult seisnud ning seepärast ei leidnud püha Feilixi jälitajad teda. Kui Felix
lõpuks välja päikesevalgusesse astus, teatas ta: „Jumalaga koos on ämblikuvõrk sein. Ilma
jumalata on sein kui ämblikuvõrk.” Kui oled Jumala poolel, siis ei pea Sa kartma . Usalda teda!
