„Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu.” (Es 40,31)
Kirjeldades neid tundeid, mis tekivad, kui publikule esinema peab, ütles üks kirjanik: „Avalik kõnelemine on meie kõige esimene hirm. See on enne surmahirmu, mis on viiendal kohal ning enne hirmu üksinduse ees, mis on seitsmendal kohal. Enamik meist kardab, esinedes ennast teiste ees lolliks teha. Hirm on tugev motivaator ja neid on igasuguseid. Avalik kõnelemine näib need enda alla koondavat.” Kirjanik Lorin Woolfe kirjutab juhtimise kohta järgnevat: „Juhtimine nõuab põhjatut verbaalse energia varu: teate vastuvõtmine, sellele keskendumine, sama teate kordamine kuni su oma hääl sind tüütab ja selle veelkordne kordamine, lootuses, et see jõuab pärale.” Need, kes on palju kõnelenud, tunnevad ilmselt ühisjooned ära. On selge, et ämbrit ei saa täita kuivast kaevust. Kuid selleks, et anda, on vaja oma akusid laadida nii vaimselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt. Piiblis on kirjas: „Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” (Es 40,31)
