„Tunnistage siis üksteisele patud üles.“ (Jaakobuse kiri 5, 16)
Näib, et ükskõik kuhu tänapäeval pöördud, leiab keegi oma halbadele valikutele, käitumisele või tööle vabandusi ega tunnista oma nõrkusi ja puudusi. Me kõik eksime. Üks parimaid näiteid vigade tunnistamisest on lugu Taavetist, keda kuningas Saul ilma põhjuseta taga ajas. Taavetist sai põgenik ning selle käigus pani ta teatud preestrite elu ohtu, kes teda aitasid. Ahimelech andis talle süüa ja palus tema nimel Jumalat. Kuningas Sauli peakarjane nägi seda ning kaebas preestri peale. Saul süüdistas Ahimelechit Taavetiga koostöös ning lasi tema ja veel kaheksakümmend viis preestrit koos perekondadegaprekondadega tappa. „Pääses ainult üks Ahituubi poja Ahimeleki poeg, Ebjatar nimi, kes põgenes Taaveti juurde. Ja Ebjatar jutustas Taavetile, et Saul oli Issanda preestrid tapnud. Ja Taavet ütles Ebjatarile: „Ma teadsin juba sel päeval, kui seal oli edomlane Doeg, et ta kindlasti teatab sellest Saulile. Minu tõttu on see sündinud kõigile su isa soo hingedele!“ (1 Sm 22, 20-22) Milline tunnistus. Ilma põiklemata, lihtsalt tunnistus sellest, et ta oli abi otsidest teinud väga hirmsa vea. Tema järgmine lause näitab soovi viga mitte korrata ning ükskõik millisel viisil tehtut korvata: „Jää minu juurde, ära karda, sest kes püüab minu hinge, see püüab ka sinu hinge, minu juures oled sa aga kaitstud!” (1 Sm 22, 23) Inimesed eksivad. Inimestel on pimedad vinklid. Jumal on siin ja aitab igas nõrkuses. Rahu tuleb siis, kui tunnistame üksteisele oma vajakajäämisi.
2Kr 1-4 Mk 16:1-8 Ps 68:1-18 Õp 25:13-16
