„Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi“ (Psalmid 34,4)
Pane meie isa palve juures tähele kahte asja. See algab sõnadega „Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi!“ (Mt 6,9) ja lõpeb sõnadega „Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“ (Mt 6,13) Jumal soovib, et palve alustades ja lõpetades mõtleksid tema peale. Jumal soovib seda, kuna teab, et temale keskendumine tuleb Sulle rohkem kasuks kui miski muu. Midagi ülistades suurendad seda, mõistad ja näed seda paremini. Jumalat suurendades ja temale keskendudes teeme sama. Kui keskendume tema olemasolule, siis mõistame teda rohkem. Just see juhtub ülistuses – me pöörame oma pilgu enda ja ümbritseva pealt Jumalale. Rõhutame Jumalat. Kirjanik Eugene Peterson sõnastas Meie Isa palve viimased sõnad järgmiselt: „Sina juhid! Võid teha, mida tahad! Sina särad ilus! Jah! Jah! Jah!“ Kristusest rääkides vahendas Peterson Pauluse sõnad selliselt: „Jumal tõi ta ellu tagasi ja pani taevas troonile, universumit juhtima, juhtima kõike galaktikatest kuni valitsusteni, mitte keegi ega miski ei ole sealt välja arvatud. See ei kehti ajutiselt, vaid alati. Tema juhib kõike ja tema käes on viimane sõna. Selle kõige keskel juhib Kristus.“ (Ef 1, 20-23) Jumalat ülistades ütled: „Lisaks universumile valitsed Sa ka minu südames!“ Ap 22-23 Lk 9:1-17 Ps 65 Õp 16:8-9
