„Ennäe, tänage Issandat, kõik Issanda sulased.“ (Ps 134,1)
Psalmide kõige viimane värss ütleb: „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! Halleluuja!“ (Ps 150,6) See tähendab, et niikaua, kuni elad, oled kutsutud Jumalat ülistama. Mõned meist on rohkem ülistajad, teised pigem töötajad. Ometi oleme me kõik ülistama kutsutud. Laulik kirjutas: „Ennäe, tänage Issandat, kõik Issanda sulased, kes öösel seisate Issanda kojas! Tõstke oma käed pühamu poole ja tänage Issandat! (Ps 134, 1-2) Pane tähele sõnu ,,Issanda sulased“ – nemad teenisid Issandat teda ülistades. Ülistada saab aga mitmeti: „Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au.“ (Ps 50,23) Ülistus loob keskkonna, milles Jumala ligiolu tunda ja nautida saab. Taavet ütles: „Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat ja ära unusta ainsatki tema heategu!“ (Ps 103, 1-2) Selles peitub andestus, tervenemine, päästmine ja kaitse. Kõike seda saab läbi ülistuse. Jumalat ülistades õnnistab ta meid. Ülistades teenid teda.
2Sm 14:21 – 17:13 Jh 3:1-21 Ps 89:15-37 Õp 23:15-18
