„Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.” (1. Kr 13,11)
Tugeva usuga inimesed võivad panna Sind end tundma vähemana, kui end nendega võrdled. Piibliõpetaja kirjutab: „Imetlesin neid, kelle imelised tunnistused hõljusid õhus nagu aur sauna laes. Nad tundusid nii muutunud ja kindlad. Mõtlesin, et Jumala armu jagati punktiskaala alusel. Arvasin, et Jumala armastus sõltus minu tublidusest. Ma ei mõistnud, et kõik, mis sünnib, vajab aega kasvamiseks ja küpsemiseks. Ootasin kiiret, võimast ja kõikehaaravat täiuslikuks muutvat metamorfoosi.” Kas oled tundnud, et pole kellegi teisega võrreldes piisav? Kui nii arvad, siis loe järgmist: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.” (1 Kr 13,11) Me alustame oma vaimset teed imikuna, kasvades lapseks, noorukiks ja ajapikku täiskasvanuks. Kas mäletad aega, kui panid jalga ema või isa kingad ja need olid Sulle liiga suured? Mitte kingad ei olnud suured, vaid Sina olid oma hetkesuuruses.
