Küllap te tunnete nad ära nende viljast!” (Mt 7,20)
Rääkides vaimu viljast, peame silmas üheksat iseloomujoont: „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole seadus.” (Gl 5,22-23) Need viljad ei ole näitamiseks, vaid jagamiseks mõeldud, sest muidu ei ole neil mõtet. Kujuta ette, et lähed turule sooviga osta värskeid juurvilju, kuid müüja keeldub neid Sulle müümast. Talunik on neid kasvatanud vaid selleks, et neist ise rõõmu tunda. Tõenäoliselt ei ole Sa kunagi sellist asja kohanud. Nii põllupidajad kui ka ostjad teavad, et põllusaadusi toodetakse tarbimise jaoks. Kui käime kirikus vaid viljast rääkimas, seda analüüsimas ja üksteise vilju uurimas, siis ei ole sellest kasu. Vilja kandmisest järgmine samm on selle kasutamine teiste õnnistamiseks, et Jumala riik ka neid puudutaks. Paulus kirjutas: „Meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.” (Ef 2,10) Vilja kandmine ja jagamine on vaimumündi kaks poolt.
