Hiljaaegu sattusin nägema lastele mõeldud filmi “Külmapoiss”. Kokkuvõtvalt oli filmi sisuks võitlus Hea ja Kurja vahel. Lugu, kuidas sageli ka meie endi igapäevaelus juhtub, et Kuri saab alguse tühistest ja väikestest asjadest, aga ajapikku kogub ja kogub end suureks ja ähvardavaks. Nii ähvardavaks, et me sooviksime küll teha head ja otsustada hea kasuks, aga kurja võim halvab meid, halvab meie mõtlemise, otsustavuse, tegutsemise. Ja Kurja võimu vahendiks on hirm ja hirmutamine. Ja siis saabub see otsustav hetk, mis määrab rohkem kui vaid meie endi heaolu, kaalukausil on kogu inimekonna, universumi saatus. Kas ja kuidas lahenevad sellised teravad ja pingelised olukorrad?

Lastele mõeldud filmis oli Kurjus veelgi enam illustratiivseks vormitud – külmus, jäisus, ka kavalus ja õelus hävitasid kõik elava ja loova. Mida rohkem maailm elutuks muutus, seda enam hirm ja kartus tegelastes kasvas. Isegi päike ja tähed külmusid – aga Kurjale sellest ei piisanud.Ta soovis enamat, midagi veel tähtsamat.

Ka meie tänases päevas on võimalik leida paralleele filmiga, ja paralleele pea igas eluvaldkonnas. Kuidas lahendada võrdse kohtlemise printsiip, mis väljendub kooseluseaduse sätetes. Kuidas peatada rändekriis? Kuidas aidata Ukrainat? Kuidas muuta Eesti elamisväärsemaks? Need tunduvad suurte ja tähtsate küsimustena – ja seda nad ongi.

Selles lastefilmis sai määravaks empaatia ja lähedus. Suhtlemine. Kurjuse jäine haare ei suutnud külmutada ja seeläbi surmata sidet, mis tekkis lähedusest ja hoolimisest, otsesest suhtlusest. Olukorra, kus hirm oli halvanud kogu universumis toimimise, selle külmunud ja hukule määratud olukorra muutis kahe isikuvaheline suhe. Suhe, mis toitis soojust ja lootust ja mis andis jõu vastu hakata hirmule ja valitsevale Kurjusele.

Võitlus sügavamal tasandil

Selles filmis ,,Külmapoiss“ oli veel üks paralleel, mis mind isegi esialgu häiris. Häiris seetõttu, et meie kultuurikontekstis ei oma ülestõusmispühade jänkud sellist kaalu kui Lääne ühiskonnas. Jah, meil müüakse kauplustes šokolaadipaberis jänkusid koos munakorvidega, aga need ei kõneta oma sümbolitega meie lapsi.

Läänes kannab ülestõusmispühade jänku lootuse, kevade ja uue alguse tähendust, tulenedes just kristliku kiriku suurimast pühast, Jeesus Kristuse ülestõusmise pühast. Külmapoisi filmis muretseti korduvalt ülestõusmispühade jänku saatuse pärast – kui kogu universum jäätub, pole jänkut, kes lastele korvitäis värvilisi mune toob, pole rõõmu, mida see püha endas kannab.

Jah, mind häiris see, häiris seetõttu, et meie lapsed siin ei mõista filmis esitatavat muret, sest meil on küll kevadpühad ja ehk ka munadepühad, aga tähendus ja seeläbi Kurja ja Hea võitluse üks tahk, mida filmis esile toodi, ilmselt ei kõnetanud meie lapsi nii nagu nendes ühiskondades, kus ülestõusmispühade tähendus on sügavam kui lihtsalt värviliste munade koksimise komme. Seega, Külmapoisi filmis toimus võitlus palju sügavamal tasandil. Traditsioonide, kestvuse, juurte tasandil.

Loomulikult oli filmi kõrgpunktiks hetk, kus peategelaste otsusest sõltus universumi tulevik. Ja sellest tulenevalt sõltus ka üksikisiku saatus. Siit üks paralleel nendest päevadest, mil Jeesus oli Kogata mäel risti löödud ja sealt juba kaljuhaudagi kantud. Kartus, hirm, pimedus, äng ja lootusetus valitses inimeste südametes. Aga seal läksid kaks naist varahommikul hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud (Lk 24,1-12).
Ma loodan, et me teame seda lugu, mis juhtus tühja haua juures ja milline tähendus sellel lool tänase päevani on.

Armastus võitis surma. Armastus võidab surma ka täna. Armastus purustas Külmapoisi filmis Kurjuse väe. Selgus, et mida enam Kuri hirmu ja kurjust külvas, seda enam ta ise kõiki kartis. Piisas vaid julgusest vastu hakata. Aga julguse ja tegutsemise allikaks on Armastus. Ikka selline, mida kirjeldatakse esimeses kirjas Korintalstele (1Ko 13,1-13). Selline, mida tähistab kristlik maailm just ülestõusmipühadel.

Avameelne diskussioon

Katoliku kiriku pea paavst Franciscus ja Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill kutsusid Havanna lennujaamas peetud kohtumisel üles taastama kristlik ühtsus kahe kiriku vahel.
Praeguseks on paavst jõudnud Mehhikosse, kus umbes 300 000 inimest teda vastu võttis ning kuhu ta kavatseb jääda järgmiseks viieks päevaks, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Havanna lennujaamas peetud kõnelusi aga kiitsid mõlemad kirikupead.

“Me rääkisime kaks tundi avameelses diskussioonis,” ütles Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill.
“Patriarh Kirilliga oli mul vendadevaheline vestlus. Selged punktid asjadest, mille pärast me mõlemad mures oleme ja me rääkisime neist täieliku avameelsusega,” sõnas katoliku kiriku pea paavst Franciscus.

Venemaa televisioon nimetas kohtumist aastatuhande suursündmuseks. Ehkki õigeusu patriarhidest peetakse traditsiooniliselt esimeseks võrdsete seas Konstantinoopoli patriarhi, on Moskva ja kogu Venemaa patriarhile alluv Vene Õigeusu Kirik õigeusu kirikute hulgas suurim ning ka võimukaim.

Kirikupoliitika ekspertide hinnangul mingit kiiret lähenemist õigeusu kirikute ja katoliku kiriku vahel Havanna kohtumine siiski kaasa ei too. Ka Vene Õigeusu Kiriku välispoliitika juht metropoliit Illarion nendib, et erimeelsusi kahe kiriku vahel jagub edaspidigi küllaga. Siiski tähendab Havanna kohtumine väga olulist lähenemist pärast Suurt Kirikulõhet, kus paavst ja Konstantinoopoli patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid.

Helle Aan
peatoimetaja