Põlise maarahvana teab enamus meist, kuidas kartul kevadel mulda pannakse, et sügisel saaki saada. Ja need, kes kasvõi kordki on põllult värsket kartulit võtnud, on uute ja värskete andide keskel näinud või leidnud ka selle vana kartuli, millest uus pesakond on välja kasvanud. See vana kartul on saagi valmimise ajaks praktiliselt mullastunud, täiesti söögikõlbmatu. Sama juhtub iga seemnega – kui seeme mulda panna, hakkab ta idanema ja sellest kasvab uus. Seeme ise on nagu too ,,vana kartul“ – annab uuele elu ja ega me märkagi nö eluandjat, meie imetleme saaki, olgu selleks vili või lihtne lilleke peenral.
Kirikukalendri tähtsaimad pühad on ülestõusmispühad. Selles tähistatakse surma võitmist. Elu võitu. Kuid mitte ainult. Selles tähistatakse ka elu mõtet: vilja kanda. Raamatute raamatus on: ,,Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üks, aga kui see sureb, siis kannab see palju vilja“.(Jh12:24)
Jeesuse eluajal oli tava jumalikest asjadest rääkida lihtinimesele arusaamatult, Jumalast räägiti heebrea keeles kõrgstiilis, kasutati väljendeid, mis lihtrahvast ei puudutanud. Jeesus rääkis oma kaasaegsetele tähendamissõnadega, lihtsal moel. Kui ta kasutas sõna ,,nisu“, mida põllule külvata, pidas ta silmas Jumalat. Tolleaegsetele vaimulikele oli aga sellisel moel selgitus vastuvõetamatu. Kuid lihtrahvas mõistis tähendamissõna kaudu printsiipi. Viljakandmine tähendab enese maha panemist ja uuele kasvuruumi tegemist. Ja sellisel moel öeldut mõistab ka tänapäevainimene. Selles mõistukõnes on piltlik selgitus inimese potentsiaalist. Kui me soovime oma eesmärke täita, peame selle nimel pingutama, sageli kõik endise nö maha panema, et uus saaks alguse. Selline selgitus on mõistetav ka tänapäeva inimestele.
Taimede puhul me näeme seda protsessi reaalselt. Üksik nisuiva – pealtnäha täiesti elutu. Kuiv ja kõva. Ent üksnes pealtnäha, nii kaua kui ta on kusagil viljasalve nurgas. Mulda sattudes kaob temast elutus. Seal, pimeduses, inimese pilgu eest varjatult sünnib järjekordne ime. Mõne aja pärast pistab mullast välja noor roheline võrse, et kasvada viljapead kandvaks kõrreks.
Ühest seemnest on saanud märkamatult mitu. Iga viljapeas oleva viljateraga sünnib kord samamoodi nagu selle esimesega, millest nad on pärit. Nii sünnivad üha uued ja uued viljapead täis teri, mis ootavad muldalangemist. Tegelikult peab tunnistama, nisutera tegelikult mullas ei sure, see on metafoorne väljend – tegelikult nisutera idaneb, ta ei hävi – temaga toimub uussünni ime. Selle nisutera näitel mõistame, et Jeesus ütles tähendamissõnas – ka meie elu idaneb, kui me anname selle Jumalale. Iga seemne idanemine on Jumala ime; nii on iga uussünd Jumala ime. Kuid see on saanud toimuda tänu sellele, et keegi, kes on ,,idanenud“ enne meid, on meid mõjutanud, selleks, et meie, olles ,,idanenud“, võiksime mõjutada teisi. Selliselt levibki Jumala riik! Ta ei soovi hävitada meie elu; Ta soovib, et sellest väljuks kogu meie potentsiaal.
Ehk oleme vaadanud seda maailma sellise pilguga, kuidas saaksin mina seda muuta? Me ei suuda muuta kogu maailma, kuid me võime seda teha oma mõjupiirkonnas. Igal meist on oma mõjupiirkond – olgu selleks kodu, klass, töökoht, küla, linna, riik – me võime avaldada mõju ja midagi muuta. Ajaloost leiame palju näiteid, toon siin esile mõne neist:
Mahatma Gandhi tegi fundamentaalse otsuse vabastada Indias Suurbritannia võimu alt. Kasutades relvana ainult sõna, osutus ta võimsamaks kui kogu impeeriumi püssid ja pommid.
Alexander Fleming nokitses oma katseklaasidega seni, kuni 1929.aastal avastas penitsilliini, mille läbi on päästetud füüsilisest surmast miljoneid inimesi.
Ka Nõukogude Liidu lagunemine, mis tõi Eestilegi vabaduse, oli suuresti ühe inimese teene, oli selleks siis Rooma paavst, nagu mõned arvavad, või Mihhail Gorbatšov, nagu arvavad teised või hoopiski 20.augustil 1991 parlamendi kohuseid täitnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.
Et uus saaks alguse, tuleb ikka vana nö maha panna.
