Triin Käpp, EELK Tartu Ülikooli-Jaani kiriku õpetaja
Kristlase üheks tunnuseks on isikuline lepinguline suhe Jumalaga, aga milles seisneb leping, küsib Triin Käpp oma essees.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Tartu ülikooli ühes väärikas auditooriumis tuli kokku seltskond inimesi, et muu hulgas koosmõtestada kristlike väärtuse olemust euroopalike väärtuste kontekstis.
Teema oleks jäänudki sinna auditooriumisse, kui see mitte ei oleks viimasel ajal meie avalikkuse ees nii umbes üks kord tunnis, nii et arvasin, et vast võib ühe korra neist sisustada omapoolse panusega.
Püüdes esmalt sõnastada kohalviibijate jaoks olulisi kristlikke väärtusi, sai nimetatud plejaad erinevaid mõisteid nagu ligimesearmastus, andestus, mõõdukus, tänulikkus, isiklik suhe isikulise Jumalaga, lootus, lepinguline suhe Jumalaga ja elamine kristlasena. Loomulikult ei ole tegu mingi lõpliku nimekirjaga, kuna Jeesus ise ka kuskil ühtegi nimekirja ei kirjutanud.
Väärtuste puhul on oluline kõnelda autoriteedist ja allikast. Tunduks elementaarne, et kristlike väärtuste aluseks on Jumal. Kuid tõlgendamisel jääme hätta. Jumal kui Kristus, Jumal kui Looja, Jumal kui Valitseja. Kui, kui, kui…
Kõik suuremad kirikud sedastavad, et usu allikaks on pühakiri: Vana Testament ja Uus Testament. Erinevatel konfessioonidel lisanduvad neile juurde kas usutunnistuskirjad, traditsioon vms.
Vana ja Uus Testament. Miks üldse vana ja uus. Üks minu lemmikanekdoote kõlab järgmiselt. Juudi rabi pöördub suure murega Jumala poole: “Tead, mul on jama, mu poeg hakkas kristlaseks!” Jumal vastab: “Tean, mul ka.” Rabi siis uurib, et mis sa tegid selle peale? Jumal: “Kirjutasin Uue Testamendi”.
Edasi loe https://www.err.ee/948361/triin-kapp-kristlikud-vaartused-3-0
