Luteri koraal ehk kirikulaul tekkis 16. sajandi alguses koos reformatsiooniga. 1523. aastal alustas Martin Luther jumalateenistuse tekstide ja laulude tõlkimist ladina keelest saksa keelde, kohandades laulude meloodiateks gregooriuse koraali lihtsustatud variante ning luues ka uusi kirikulaule.
Varasem, rahvapärane luterlik kirikulaul sisaldab improviseeritud meloodilisi kaunistusi ja vaba mitmehäälsust – enamik inimesi õppis ja mäletas laule kuulmise järgi. Esimesed eestikeelsed lauluraamatud ilmusid trükis juba 17. sajandil, millest võib järeldada lugemisoskuse laiemat levikut rahva hulgas. Vanad lauluraamatud sisaldavad ainult laulusõnu ja on ilma nootideta. Siiski leiame vanimast, Stahli lauluraamatust (1637) ka noodikirjas viisinäiteid.
18.–19. sajandil püüti lauluviise ühtlustada. Eesmärgiks seati lihtsa meloodiaga kirikulaul. 19. sajandil hoogustus ka orelite ehitamine kirikutesse ning koguduselaulu saatmine orelil muutus üldiseks. Ilma nootideta lauluraamatu kõrvale astus lauluviiside raamat ehk koraaliraamat, mida kasutasid koguduste organistid.
Minevikus saatis vaimulik laul inimest hällist hauani. Sageli oli lauluraamat laste esimeseks lugemisvaraks. Oma lauluraamat kingiti noortele leeripäeval, seda kanti kaasas pühapäevasel jumalateenistusel, kasutati kooli lugemis- ja laulutundides ning kodudes. Mõnel pool pandi lauluraamat kadunukesele viimsele teekonnale kaasa.
Näitust tutvustava teksti koostaja on Ene Hiio. Tutvustuse täisversiooni saab lugeda: EELK Tallinna Jaani koguduse FB lehelt: https://www.facebook.com/profile.php?id=100079904896376&fref=ts
