„Ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Galaatlastele 2, 20)
Kui palju kordi meenus apostel Paulusele, kunagisele Saulusele, Stefanuse kividega surnuks loopimine? Või kõik need kristlased, keda ta kohtles kui loomi? Paulus oli ise seal, mis tähendab, et need pildid on tema ajusse talletunud. Kui ta oma silmad sulges, siis võisid need mälestused teda elu lõpuni kummitada. Tänase arusaama järgi oli Saulus terrorist, keda Jeesusega kohtumine pimedaks tegi. Nägemise sai ta kolme päeva möödudes tagasi, kuid Jumala arm aitas tal oma tehtud patte mitte näha. Kui Jumal üles tunnistatud pattu enam ei näe, siis miks meie seda meeles peame? See ei tähenda, et me tehtut eitame või eirame. Oma patusust alahinnates ei hinda Sa Jumala armu. Paulus pidas end esimeseks patuseks. (vt 1 Tm 1, 15) Võib-olla see oli põhjus, miks ta Jumala armu nii väärtustas. Meie sildistame teisi tihti nende patu järgi, sest see paneb meid end paremini tundma. Me ei pea end veatuteks, aga pole vähemalt nii patused! Paulus on aga selles osas väga konkreetne, öeldes, et „kõik on pattu teinud.” (Rm 3, 23) Jumal ei pane patte raskusastme järgi ritta. Tema jaoks oled kas patus või Kristuses. Oled kas süüdi või süüst prii. Sinu olnud, käesolevad ja tulevased patud on andeks antud. Jumal andestas Sulle Kristuse puhtuse eelarvelt.
Km 4-6 Matt 12:1-14 Ps 93 Õp 13:7-8
