„Välja on heidetud meie vendade süüdistaja.” (Ilmutuse raamat 12,10)
Hingevaenlast kutsutakse vendade süüdistajaks, sest ta üritab meile kogu aeg meie vigu meelde tuletada. Miks? Ikka selleks, et kogu meie emotsionaalne energia mineviku peale
kuluks ning ei jääks aega Jumala unistuste ja tema antud ülesannete täitmiseks. Irooniline on, et ta ei puuduta meie ülestunnistamata patte. Miks magavat karu äratada? Ta urigitseb ja
surgib selle asemel juba üles tunnistatud pattudes, pattudes, mille Jumal meile juba andestanud on! Seepärast ongi need valesüüdistused, sest neid süüdistusi ei ole enam. Mis
siis on mis? Hukkamõist on süütunne ülestunnistatud pattude eest, kuid süüdimõistmine on tunda süütunnet ülestunnistamata patu pärast. Kuula Püha Vaimu kõnet oma sees, mitte
hingevaenlase hukkamõistuhäält. Piiblis on kirjas: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1
Jh 1,9) Kui oma süüd ei tunnista, siis oleme süüdi ja isegi Jeesus, meie Eestkostja, ei saa aidata. Kuid kui oma süüd tunnistame, siis oleme süüta ja Jumal ise võtab meid oma kaitse
alla. Valesti tehtu nimekiri kustutatakse. Sama patu eest kaks korda kohtu ette ei lähe. Kui oled kord oma patud üles tunnistanud, siis oled need ka alatiseks andeks saanud. Jumala
patuta Poeg võttis süü endale ning kandis Sinu eest karistust. (vt 1 Jh 3,5)
5Ms 18-21 Mt 8:18-34 Ps 44:1-8 Õp 12:7-9
