„See kõik on Jumalast, kes on andnud meile lepitusameti.” (2. Korintlastele 5,
18)
Paulus kirjutas: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud
ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme
nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: ,,Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Kr 5, 17-20) Mõnikord võib-olla nii, et kui
kuuleme kaaskristlase eksimusest, siis on esimene reaktsioon seda kellelelgi edasi rääkida või hakata näpuga viibutama. Võib ka juhtuda, et püüame neist eemale hoida just siis, kui
sel inimesel on vaja meie eestpalveid, armastust ja tuge. Piiblis on kirjas: „Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga”.” (1 Pt 4,8) Kui
abivajaja ei leia Jumala kojast armu, siis kuhu nad selle armu leidmiseks lähevad? Selle asemel, et olla näpuga näitajad, peaksime olema tuntud oma soojade abikäte poolest.
Jeesus oli Siimon Peetruse vastu armuline: „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja
kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Lk 22, 31-32) Nii nagu Jumal on korduvalt Sinu vastu armuline olnud, nii ole ka Sina teiste vastu armuline.
5Ms 25-27 Mt 9:14-26 Ps 44:17-26 Õp 12:12-14
