„Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult. Ma ei taha ohverdada Issandale, oma Jumalale, põletusohvreid, mis ilma on saadud!” (2. Saamueli raamat 24,24)
Selle asemel, et usaldada Jumalat andma talle võitu oma vaenlaste üle, otsustas Taavet oma väed üle lugeda, et oma tugevusest selget ülevaadet saada. Jumal võttis seda otsese solvanguna ning saatis Iisraeli katku, mis seitse tuhat inimest tappis. Taavetile öeldi: „Mine ja püstita Issandale altar jebuuslase Arauna rehealuse paika!” (2 Sm 24,18) Kui Arauna mõistis, mis toimus, pakkus ta oma rehealust ja veiseid tasuta, kuid Taavet jäi endale kindlaks: „Ei, vaid ma ostan need tõesti sinult. Ma ei taha ohverdada Issandale, oma Jumalale, põletusohvreid, mis ilma on saadud!” (2 Sm 24,24) Arauna sai 50 hõberaha rehealuse ja veiste eest. „Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid. Ja Issand kuulis maa palvet ning Iisraelilt võeti nuhtlus.” (2 Sm 24,25) Vana anglo-saksi sõna ülistuse jaoks on ,,worth-ship“, mis kirjeldab inimese või eseme väärtust. Jumala teenimise puhul on oluline, et see meile kõrget hinda maksaks, muidu ei ole sel mõtet. Jumal teab, et me ei suuda anda ühtemoodi, kuid ta ei palu mitte võrdset andmist, vaid võrdset ohvrit. Piiblis on kirjas: „Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist.” (Õp 3,9) Ülistades, teenides ja andes hoolitse selle eest, et annad Jumalale oma parima.
