„Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele.” (Apostlite teod 6,4)
Raamatus, „Jumalakartliku mehe kombed” kirjutab pastor R. Kend Hughes järgmist: „Jay Sidlow Baxter jagas kord oma päevikusse kirjutatut pastoritega, kes uurisid palvetamise rutiini kohta. Baxter rääkis, kuidas ta oma teenistusse astudes oli otsustanud olla tõeline palvemees. Ei läinud aga kaua kuni tema kasvav vastutus, administratiivsed kohustused ja pastorielu peidetud ülesanded lükkasid palveplaanid järjekorra lõppu. Kõigele lisaks harjus ta sellega ära ning leidis alati vabandusi. Ühel hommikul oli asi jõudnud nii kaugele, et tuli tegutseda. Ta seisis oma ülekuhjatud kirjutuslaua ees ja vaatas kella. Püha Vaim kutsus teda palvele. Samal ajal meenutas teine, siidine hääl, talle, et ta peaks olema mõistlik ning oma kirjadele vastama, olema endaga aus ning aru saama, et ta ei ole „vaimne inimene”, sest neid on nagunii väga vähe. Just see viimane kommentaar lõikas Baxteri hinge, sest selle niinimetatud tõega, ei suutnud ta leppida. Baxterit hirmutas tema oskus teenistuse nurgakivi ära ratsionliseerida. Tea, et palvesse investeeritud minutid annavad Sulle suurema tulemuse kui tunnid katkematut tööd. Uue Testamendi apostlid mõistsid seda. Kirik, mis kasvas suuremaks ja kuhu tööd juurde tuli, pani nad elumuutva otsuse ette: „Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele.” (Ap 6,4) Selle tulemusel kasvas kirik. Aseta palve esikohale!
