„Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud.“ (Psalmid 127,5)
Dr James Dobson viis kord oma kaks last Californiasse suusatama. Lapsed, kes kogu aeg külma üle virisesid ja oma kinnaste ja mütside pärast vaidlesid, hakkasid talle närvidele käima. Sellel reisil sai ta aga unustamatu õppetunni. „Kui olin lapsed ära majutanud, parkisin auto ja ootasin lumesaani, et uuesti mäele saada. Umbes viisteist noort suusatajat ootasid koos minuga. Nende seas märkasin noort neidu. Kui ta mulle silma vaatas, sain aru, et ta on vaimselt mahajäänud. Ta käitus ebatavaliselt ja korrutas kogu aeg sõna „kesiganes“. Teised noored suusatajad muigasid ja pööritasid silmi. Panin seejärel tähele, et neiu kõrval seisja oli ilmselt tema isa. Mees oli näinud põlgust teiste silmades. Ta pani oma käe tütre ümber, vaatas teda armastaval pilgul ja ütles: „Just kullake, kesiganes.“ Kaastunne mehe hääles ja viis, kuidas ta seda ütles, näisid tähendavat: „Jah, see on tõsi. Tal on väga piiratud võimed. Ta ei kirjuta laule ega raamatuid. Koolgi on juba lõppenud. Me oleme teinud tema joaks kõik, mis meie võimuses. Aga teadke kõik – see on minu tütar ja ma armastan teda! Ta tähendab minu jaoks kõik. Mul ei ole häbi tema isa olla või temaga koos olla. Just, kullake, kesiganes.“ Dobson vabandas sel päeval Jumala ees, et oli oma laste üle virisenud ja ootas rõõmuga võimalust neid emmata.
Jos 19:24 – 21:45 Jh 18:1-11 Ps 148:7-14 Õp 29:16-21
