„Aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata.“ (Koguja 3,6)
Jumala Sõna ei eira ega pisenda elu valusat reaalsust. Nii meie kui meie lähedased kogeme paratamatult elu kaotusi – haigusi, vanadust, surma, lahutust, invaliidsust, töötust, pankrotti jne. Tänane kultuur valmistab meid ette kasuks, mitte kahjuks, tantsuks, mitte leinaks. (vt Kg 3,4) Suurte kaotuste tagajärjel leiame aga end tundmatult pinnalt. Et uuesti püsti saada peame kaotust mõistma. Elumuutev kaotus algab agooniaga. Meid valdab tunne, et keegi või miski asendamatu on meilt ära võetud ja meid valdab tunne, nagu oleks meid röövitud. Peale seda tuleb lein, millega koos tunded nagu viha, mure, segadus ja abitus. Järgmiseks liigume leinafaasi, milles hakkame oma kurbust ja kaotust väljendama. See on pisarate ja mälestuste teekond, mis meid läbi raputab. Tunneme süüd selle pärast, mida ütlesime ja mida ütlemata jätsime. Meie südamevalu annab ümbritsevatele inimestele võimaluse vastata ja omalt poolt toetust ja lohutust pakkuda. Iisraellaste juht suri 120 aasta vanuselt ja jättis endast maha leinava rahva. (vt 4 Ms 34) Jumal lasi neil kolmkümmend päeva leinata ja üksteist lohutada. Ära kiirusta leinas, vaid mingu selleks vajaminev aeg. Jeesus on lubanud: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.“ (Mt 5,4) Rm 15-16 Lk 11:14-28 Ps 40:1-8 Õp 6:1-5
