„Aeg otsida ja aeg kaotada.“ (Koguja 3,6)
Kuidas saame oma lastel aidata kaotustes navigeerida? 1) ei tohi alahinnata nende võimet leinata. Lapsed on tihti unustatud leinajad. Nende valu on aga päris ja tugev – pööra sellele tähelepanu. 2) ära väldi nende juuresolekul kaotusest rääkimist. Nende kaasamine aitab neil saada vajamineva toetuse ja aitab neil kaotust mõista. Kaasa nad perekonna ühisesse kaotuseprotsessi. 3) julgusta neid oma tundeid väljendama. Õpeta neile, et oma tunnete näitamine on olulisem kui „tugev“ olemine ja kinnita neile, et nende tunded on olulised. Väga väikesed lapsed ei mõista surma tähendust ja selle lõplikkust, kuid vanemate lastega saab sellest rääkida ja neid peaks julgustama seda tegema. 4) lähene igale lapsele individuaalselt. Meie iseloom määrab ära meie viisi leinata. Introvertsetel lastel on vaja oma ruumi ja ekstrovertsetel võimalust rääkida ja suhelda. Mõned vajavad tugevat vanemat enda kõrval ja iseseisvamad tahavad ise proovida. 5) räägi nendega selget keelt. Vanemad räägivad oma lastega mõnikord keeles, millest lapsed aru ei saa. „Ta magab, ta läks koju, ta läks pilve peale või puhkab,“ ei pruugi lapsele arusaadav olla. Lapsed saavad aru, mis surm on ja nad saavad ka aru, et Jumalal on surma vastuseks igavene elu ning et tuleb aeg, kui oma armastatutega taas kokku saame. (vt Jh 14, 2-3) 2Mo 1-3 Lk 11:45-54 Ps 53 Õp 6:9-11
