„Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.“ (Psalmid 119, 47)
Georg Müller oli usumees. Ta päästis tuhandeid kodutuid lapsi Inglismaal. Juhtus, et kui lapsed tulid õhtusöögi laua äärde, kus neil midagi süüa polnud, siis vaevalt oli Müller „aamen“ öelnud, kui tuli pagar leivaga, juurviljamüüja juurviljaga või meier piimaga. Tema sissekanne päevikusse 9. mail 1841. aastal oli järgmine: „Mõistsin paremini kui kunagi varem, et kõige olulisem, mida ma iga päev tegema pidin, ei olnud mitte Jumala teenimine, vaid oma sisemise inimese toitmine. Võin ju püüda uskmatutele usku anda või usklikke teenida, kuid olles ise päev-päeva järel õnnetu Jumalas ning näljane ja nõrkenud oma sisemises inimeses, ei saa eelnevat õiges vaimus teha. Enne seda olin ma igal hommikul peale riidesse panekut palvetanud. Nüüd mõistsin, et kõige olulisem oli Jumala Sõna lugeda, selle üle mediteerida ja nii lasta oma südamel leida lohutust, julgustust, hoiatust, parandust, juhendust ja sel viisil Jumala armulauale minna.“ Üle neljakümne aasta käis Müller Jumala jõus ja nägi tema imesid. Tema saladus oli iga päev Jumala Sõna üle mediteerimine.
2Sm14:21-17:13 Jh 5:1-15 Ps 41 Õp 24:5-6
