„Maanoah palus Issandat ja ütles: „Oh Issand! Õpetagu meid, mida peame tegema poisiga, kes sünnib!” (Km 13,8)
Selle palve kirjutas kindral Douglas MacArthur oma poja jaoks: „Ehita mulle poeg, Issand, kes on piisavalt tugev teadmaks, kui ta on nõrk ja piisavalt julge endaga silmitsi seisma, kui ta kardab; keegi, kes on uhke ja paindumatu ausas kaotuses ning võites alandlik ja malbe. Ehita mulle poeg, kellel on selgroog õiges kohas, poeg, kes sind tunneb. Juhata teda, palun sind, mitte mugavuse ja kerguse teed mööda, vaid pinge, raskuste ja väljakutsete läbi. Õpeta teda tormis enda eest seisma ning õpeta teda maaslamajate vastu kaastunnet tundma. Ehita mulle poeg, kelle süda on puhas, eesmärk kõrge; poeg, kes enne teiste valitsemist oskab ennast valitseda; keegi, kes õpib naerma, kuid ei unusta nutmist; keegi, kes otsib teed tulevikku mineviku õppetunde meeles pidades. Kui kõik need omadused tal olemas, on, palun ma, et annad talle piisavalt naljasoont, et ta võiks iseennast mitte väga tõsiselt võtta. Anna talle alandlikkust, et tal oleks lihtsuse suurus meeles, avatus tõelisele tarkusele ja tõelise tugevuse nõrkustele. Siis julgen tema isana sosistada, et pole elanud asjatult.“
