„Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” (Iiob 2,10)
Kui saaksid Jumalalt ühe küsmuse küsida, siis mida temalt küsiksid? Kui küsitleja George Barna seda rahvalt päris, siis kõige enamtaheti teada, miks on maailmas valu ja kannatus. Väga lühike vastus sellele on, et Kristus tuli esimest korda, et meid patust päästa. Tema teine tulemine päästab meid patust ja taastab paradiisi. Mingil hetkel oma elus seisame me kõik silmitsi valu ja kannatusega. Iiob oli usklik ja kuulekas mees. Ometi surid tema kümme last ühe päeva jooksul. „Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!” Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.” (Ii 2, 9-10) Pane halva juhtumise juures tähele kahte asja. Esiteks on see terviku vastand ehk tükkideks olemine. Me kas läheme katki või tuleme Jumalale lähemale. Teiseks on meie sõnad suure tähtsusega. „Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.” (Ii 2, 10) Jah, Iiob oli sügavas leinas. Tal oli Jumalale palju küsimus, ka neid, millele vastuseid pole. Ometi ütles ta järgmist: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld. Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud. Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.” (Ii 23, 10-12)
4 Mo 1-2 Mk 5:21-30 Ps 35 Õp 10:28-29
