Uhkus paneb aluse enesele lootmisele.

„Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.“ (1. Korintlastele 15,10)
Uhkus paneb aluse enesele lootmisele. See ütleb, et saame ise hakkama. Püüdes käia enesekindluses, pöörame Jumalale selja ning lükkame Püha Vaimu abikäe endast kaugele.
Paulus oli haritud, pühitsetud ja tark, kuid tunnistas sellelegi vaatamata alandlikult: „Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga
kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole
teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. (1 Kr 15, 9-10) Ükskõik, kui võimekas Sa oled, ilma Jumalata on kõigel piirid. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb
minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15,5) Sinu enesekindluse allikaks peaks olema Jumal, mitte Sina ise. Kui Jumala-kindluses
käija plaanid luhta lähevad, siis on neis piisavalt tarkust, et oma soovid Jumala tahtele allutada. Nad tuletavad endale kiiresti meelde, et: „Inimsüdames on palju kavatsusi, aga
Issanda nõu saab teoks.“ (Õp 19, 21) Nad on veendunud, et Jumala on nende elu jaoks kõrgem eesmärk ning et inimene ei saa seda rikkuda. Ole Jumalas kindel, mitte enesekindel.
Hs20-21 Mt 17:1-13 Ps 132:1-10 Õp 15:1-4