Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega.” (Psalmid 40,8)
Jutlustaja Billy Grahami naine Ruth kirjutas: „Täna istun verandal ja mu jalge ees lebab meie saksa lambakoer. Kauguses on kuulda äikest ja selle lähenedes läheb koer aeda, et sellele vastu astuda. Kui äike on meist mööda läinud, tuleb koer tagasi ja on kindel, et just tema ajas äikese õuelt ära. Taon valvekoer ning teda on hoolikalt kaitseks ja päästeks ning kuulekuseks treenitud. Nii otsimine kui päästmine tulevad siinsetes mägedes väga kasuks. Ma ei kujuta ette, millises olukorras ma annaksin käsu rünnakuks, kuid hästi treenitud koer tunneb ära vaenulikkuse ning ärkab relva või sellele sarnast eset. Ometi pakub tõelist rõõmu just kuulekus. Peatumine, istumine, lamamine, ära minemine ja kõrval käimine. Koer, kes ei kuuletu, on tõeline peavalu. Kuulekas koer on suur rõõm. Kas Jumala lastega ei ole mitte samamoodi? Mõned on treenitud rünnakuks. Nende nimesid ma ei nimetaks, kuid nad teevad oma tööd väga hästi. On olemas päästjad ja otsijad (näiteks Päästearmee). Samution olemas need, kes on treenitud kuulekaks. Ma arvan, et just see, enam kui miski muu, pakub Jumalale naudingut. Lihtne kuulekus: rõõmus, agar ja küsimusi mitte-esitav kuulekus. Kui seda öelda lauliku sõnadega siis: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega,” (Ps 40,8) See peaks olema iga kristlase treeningu tippsaavutus, mis pakub Jumalale suurimat rõõmu.”
