„Rohkem kui kolmesaja teenari eest.“ (Markuse 14,5)
Ilmselt oli alabasternõu selle naise kogu varandus. Kaks evangeeliumikirjutajat on seda fakti nii oluliseks pidanud, et nad märkisid üles anuma umbkaudse väärtuse – kolmsada teenarit, mis vastas ühe aasta palgale. Enamiku meie jaoks tähistab alabastenõu raha. See on meie tagavara, palga suurus ja pension. Kas oled nõus sellest kõigest loobuma? Mitte et Sa ei peaks edasipidi oma arveid maksma ega oma perekonna eest hoolitsema, aga kui Jumal paluks Sul kõik ära anda, kas teeksid seda? Oma elu jooksul annetas John Wesley umbes kolmkümmend tuhat naela. Inflatsiooni arvesse võttes on see umbes 1,7 miljonit tänapäeva dollarit. Wesley tegi Jumalaga 1731. aastal kokkuleppe, et ta elab 28 naelaga aastas. Esimesel aastal teenis ta vaid kolmkümmend naela, mistõttu tema annetus oli kahe naela suurune. Järgmisel aastal kahekordistus tema sissetulek ning seetõttu sai ta annetada kolmkümmend kaks naela ja ise elada kahekümne kaheksa eest. Tal ei olnud kunagi rohkem kui sada naela taskus, sest ta kartis koguda maapealset vara. Ta uskus, et Jumala õnnistus peaks tõstma meie andmise, mitte tarbimise mõõdupuud. Isegi siis, kui ta teenis sadu tuhandeid naelu, elas ta lihtsat elu ning andis kõik lisaraha ära. Surres oli tal taskus vaid peenraha, kuid taevasse oli ta kogunud suure varanduse. Kas pole mõtlemapanev?
