„Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale.” (Matteuse 9,36)
Piibli seletusraamat defineerib sõna ,,kaastunne” kui „sisikonna liikumist” (sisikonda või magu peeti armastuse ja kaastunde asukohaks). Kaastunne on seega sügavast sisimast tulev reaktsioon. Vahest on see põhjuseks, miks me pea ära pöörame, kui näeme uudistes näiteks nälgivate laste pilte ja kuuleme, et maailmas on 1,7 miljardit inimest, kes iga päev tühja kõhuga magama lähevad. Vajaduse ulatus on nii suur, et me ei suuda seda haarata. Aga mis oleks, kui see oleks võimalik? Mis oleks, kui suudaksid ühe kannatava inimese elu paremaks teha? Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks.” (Ap 3, 6-7) Mis siis, kui Peetrus oleks öelnud, et kulda ega hõbedat tal pole ning siis lihtsalt edasi kõndinud? Ta ei teinud seda ning kolmkümmend kaheksa aastat jalutut elu lõppes ning uue elu esimene samm sai astutud. Sinul ei ole sellist jõudu – seda suudab Jumal. Kui näed kedagi abi palumas, siis ulata oma käsi ja Jumal vabastab oma väe sellel hetkel. Sõna tänaseks päevaks on – näita üles kaastunnet.
