„Jumal on meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda.” (Psalmid 46, 2-3)
Kord sõitis üks naine mööda maateed ja nägi tornaadot lähenemas. Ta peatas auto, läks selle taha varjule ja vaatas pealt, kuidas tornaado lähedal asuva maja maatasa tegi. Joostes maja juurde, mis oli muutunud suureks auguks, nägi ta meest, kes suletud silmadega maha kummardus. „On sul kõik korras? Kas majas oli veel kedagi peale sinu?” küsis naine. „Ei,” vastas mees „ja praegu pean ma Jumalaga väga olulist vestlust.” Mitte miski ei viska palveveskile rohkem vett peale kui kriis. On küsimusi, mida me ei saa üksi lahendada ja sellest annavad tunnistust ka lauliku järgmised read: „Oma ahastuse päeval hüüan ma sind appi, sest sa vastad mulle.” (Ps 86,7) Mõnikord on meie palved appihüüded, mis on mõeldud vaid Jumala kõrvadele. Ilma väljapääsuta näivates olukordades kasvab me usk kiiresti ja hädaolukorrad muutuvad võimalusteks kogeda Jumala armu ja suurust enneolematul moel. Kui oled SOS-olukorras, siis palveta nii: „Isa, tunnen, et olen võimatus olukorras ja mul ei ole väljapääsu. Lase mul tunda sinu lähedust ja julgustust, mis tuletavad mulle meelde, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Saada mu maapealsele probleemile taevane lahendus. Mu hetkeseis on trööstitu. Sina oled aga Jumal, kes lõi maailma eimillestki. Sa lahutasid Punase mere, et su lapsed saaksid turvaliselt teisele kaldale. Sa tegid pimedad nägijateks, jalutud kõndijateks ja kurdid kuuljateks. Tänan sind täna selle eest, et oled minu Jumal, kes on valmis aitama igas kitsikuses.”
