„Valeliku keelega varanduste soetamine on surma otsijate hajuv tuulevine.” (Õpetussõnad 21,6)
Kord mööda tänavat kõndides märkas preester poistekampa, kes ringis koera ümber seisid. „Mida te teete?“ küsis preester. Üks poistest vastas: „See on kodutu koer. Me kõik tahame teda omale, aga koju saab ta viia vaid üks meist. Me otsustasime, et koera saab see, kes kõige suurema valega välja tuleb.“ Selle peale teatas preester kindlal toonil: „Poisid, sellist asja nagu valetamisvõistlus ei tohi olla!“ Misjärel asus ta jutlustama, alustades lausega: „Valetamine on patt,“ ja lõpetades lausega „kui mina teievanune olin, siis ei valetanud ma kunagi.“ Minut aega valitses vaikus. Preester hakkas juba arvama, et oli poistele aru pähe pannud, kui üks poistest sügavalt ohkas ja ütles: „Olgu, andke koer preestrile.“ Valetamise miinuskohad on: 1) pead kogu aeg meeles pidama, mida ütlesid ja suure tõenäosusega jääd valedega vahele. 2) pead iseendale valetama. 3) ei saa Sa palvetades oma valedest üle ega ümber. 4) ei ole keelatud vili magus, vaid hapu. „Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.“ (Õp 18,21) Pead elama vale maitsega suus. Kas poleks lihtsam algusest peale aus olla?
Ilm 1-4 Mk 13:12-23 Ps 117 Õp 12:20-22
