„Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.” (Psalmid 27,8)
Oma raamatus „Rääkivad koerad” (“Talking Dogs”) arutleb Sam Mason selle üle, kuidas lemmikloomad meiega räägivad. Ta vaatab tagasi oma koerte ja nendelt saadud õppetundide peale: „Üks selline kord oli siis, kui Ranger, meie viiekilone Itaalia väikehurt mu süles istus. Panin tähele, et ta kallutas õrnalt pead ja vaatas mulle otse silma. Mõtlesin endamisi, mis eesmärgiga ta seda teeb. Mõni hetk hiljem voogas soe ja kindel arusaam minu mõtetesse. Ranger otsis mu palet! Koerad muutuvad oma omanike õpilasteks. Nende arusaam inimkeelest piirdub vaid peotäie sõnadega. Nende võime endast kordi targemast loodust aru saada on piiratud. Seepärast uurivad nad meie näoilmet, käeliigutusi ja üldist kehakeelt. Nii on ka meil meie Loojast piiratud arusaam. Kuidas siis otsida kellegi meist nii palju suurema palet? Jumal avaldab end meile läbi oma Sõna. Siin algab meie jaht. Lisaks kirjasõnale on veel muid viise Looja palet otsida. Pane tähele Püha Vaimu liikumist jumalateenistuse ajal. Õpi tema sekkumistest Sinu ja kaasusklike ellu. Märka teda oma südames. Tema liikumise taga on tema viisid. Püüa teadlikult olla Püha Vaimu õpilane igal hetkel.”
1Mo 20-23 Mt 19:15-30 Ps 66:13-20 Õp 6:23-25
