Õppetunnid Jumala loodust II

Keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute.” (1. Peetruse kiri 1,8)
Õppetunnid Jumala loodust II
Oma raamatus „Rääkivad koerad” (“Talking Dogs”) jätkab Sam Mason: „Oma viimastel eluaastatel kaotas üks meie armastatud Itaalia hirvekoertest taspisi oma nägemise. Tal oli silmakae. Ta kaotas küll oma nägemise, kuid tema suhet omanikega see ei mõjutanud. Ta seisis meil süles, pani käpad õlgadele ja surus oma koonu meile lõua alla. See oli imearmas. Kuigi Tigger oli pime, soovis ta ikka armastatud inimesi näha. Tema piiratud võimekus ei lasknud tal vabalt liikuda, kuid tema armastus omanike vastu oli murdumatu. Meil kõigil, kes me end Jumala kätte oleme usaldanud, on nii füüsilisi kui hingelisi puudeid. Kas kasutame neid ettekäänetena Jumalat mitte sihikindlalt otsida? Kas laseme neil takistustel piirata armastust tema vastu? Või leiame Jumala abiga jaksu piirangutest mööda vaadata ning kogeda tema lähiolu sügavat rõõmu? Tuleb ette hetki,  kui kompame pimeduses, võime komistada ja kukkuda. Ometi saame usaldada seda üht ja ainust, kes mõistab meie pimedusehetki. Me võime oma südame tema armastusele avada ja teda vastu armastada nägemisvõimele vaatamata!”  

1Mo 24:1 – 25:18  Mt 20:1-16  Ps 70    Õp 6:26-28

Reklaam

  • STP Arhiiv


  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.


  • Kommenteeri saadet