“Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma?” Psalm 27:1
Me kõik vajame kohtumist kirgastatud Kristusega, Temaga, kes on suurem kui seadusetooja Mooses, suurem kui prohvet Eelija ning suurem kõigist prohveteist, kes iial elanud. Temaga, kes kannab tõelist universumi krooni, kes on Jumala armastatud Poeg. Meil tuleb näoli langeda ja näha Teda pühamast pühamana, kõige Kõrgemana ja Ainsana. Kui seda teed, hakkavad kõik hirmud, välja arvatud aukartus Kristuse enese ees, sulama nagu jääkuubik kuumal suvepäeval. Sa jääd siis nõusse Taavetiga, kes ütles: “Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma?” Seda on hästi illustreeritud C. S. Lewis’e raamatus “Prints Caspian”, kus Lucy kohtab üle aastate lõvi Aslanit, kes on nende viimasest kohtumisest saadik palju muutunud. Lucy on Aslani suurusest üllatunud, öeldes: “Aslan, sa oled suurem!” Lõvi vastab: “See on sellepärast, et sina, pisike, oled vanemaks saanud.” “Kas sina siis polegi?” küsib Lucy. Lõvi kostab: “Mina ei ole. Kuid iga aastaga, mis sina suuremaks saad, avastad, et ka mina olen suurem kui varem.” Nii on ka siis, kui käime eluteel koos Kristusega. Mida kauem Teda teenime, seda suuremaks Ta saab. Asi pole selles, et Tema muutuks, vaid meie muutume. Me hakkame märkama dimensioone, külgi, iseloomuomadusi, mida me varem tähele ei pannud, hämmastudes Tema laitmatuse, väe ja ainulaadsuse üha suurematest mõõtmetest. Alles siis, kui oleme alandlikkuses ja täielikult Temale lootes langenud Ta jalge ette, ütleb Ta meilegi sama, mida ütles Tema kirgastamisel muutmise mäel jüngritele: “Tõuske üles ja ärge kartke!” (Mt 17:7).
Piiblisalmid tänaseks: Ilmutuse 20-22




