„Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest.“ (2. Korintlastele 5,16)
Paulus kirjutas: „Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Kr 5, 16-17) Siin on väga oluline vaimne põhimõte. Kui üritad aidata kristlast, kes seisab silmitsi raskuse või sõltuvusega, räägi elu tema nõrgestunud vaimule. Räägi sellele osale inimesest, mis on võimeline usus püsti tõusma ja Jumala Sõnale vastama. „Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.“ (Rm 10,17) Kuidas tuleb usk? Usk tuleb läbi Jumala kuulmise ja kuulamise. Jumalal on viimane sõna. Jumal käskis Hesekielil elu surnuluudesse rääkida. „Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks.“ (Hs 37,5) Juhtus nii nagu Jumal ütles ja Hesekiel sõnas: „Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule.“ (Hs 37,7) Armastatud inimest ei saa elus hoida, kui Jumal on ta enda juurde kutsunud. Kuid seni, kuni inimesed meie seas on, saab Jumala Vaim nende vaimu sisse elu rääkida. Usk ei eita silmaga nähtavat ja meid ümbritsevaid tingimusi, vaid ei lase neil end piirata, hirmutada ega valitseda. „Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt.“ (1 Kr 2, 14) Seega räägi Jumala Vaimu vastu võtnud inimese sisse elu.
Rm 3:21 – 6:23 Lk 6:37-49 Ps 107:10-16 Õp 3:19-20
