„Ma võiksin teid oma suuga kinnitada.“ (Iiob 16,5)
Isegi, kui operatsioon on olnud edukas, võib patsiendi haav valu ja ebamugavust tekitada. Sama on elus. Meie ümber on inimesi, kelle näilise edu taga on haavad, millest nad rääkida ei saa. Humorist Jonathan Winters ütles kord ühes intervjuus, et tema elu armid on tekkinud tema vanemate hirmsatest sõnadest. „Ma pole mingi piripill, kuid mäletan episoode väga selgelt ja seal on palju valu.“ Tema isa ütles näiteks, et Jonatahan on kõige rumalam laps, keda ta teab. Kui Jonathan mereväkke läks ja teises maailmasõjas oli, siis avastas ta tagasi koju tulles, et ema oli ära andnud asju, mida Jonathan alles oli hoidnud. Ema vastus oli vaid: „Me ei teadnud ju, et sa ellu jääd.“ Mehest sai küll üks väga kuulsaid ja populaarseid humoriste, kuid hingehaavad ei kadunud kuskile. Meie sõnad on raviva või haiget tegeva võimega. Need võivad kedagi üles tõsta või alla suruda. Iiob, suuri kaotusi läbi elanud mees, ütles: „Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.“ (Ii 16,5) Kuidas aidata kedagi, kel valus on? Kas oma arvamust avaldada? Ei. Anda neile, mida Jumal pakub: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.“ (Jr 31,3)
Rm 1:32 – 3:20 Lk 6:27-36 Ps 107:1-9 Õp 3:13-18
