„Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Galaatlastele 2, 19-20)
Paljud inimesed tahavad saada nii palju kõi võimalik, andes vastu nii vähe kui võimalik. Nad tahavad olla oma sõpradega headel aegadel, kuid puududa raskuste ajal. Kahjuks kinnitab statistika eelnevat. Abiellutakse vähem ja lahutatatakse rohkem. Vähem tegeletakse heategevuse ning kirikutööga. Selle põhjuseks on, et inimesed ei taha panustada ega vastutust enda peale võtta. Me näeme tihti teiste teenimise võimalusi kohustustena, püüdes neid vältida. Meie põlvkond on lühikese tähelepanuvõimega, harjunud lühikeste reklaamide ja kiirtoiduga. Me tahame, et meie jutlused oleksid lühikesed, meelt lahutavad ja annaksid hea tunde. Radikaalne pühendumine on harv nähtus, kuid Jumal ootab Sinult just seda. Pühendumine on siduv lubadus, ükskõik kui mugav või ebamugav see pole. Vaadakem paari näidet: Pühendumine abielule. Abielu ei ole Jumala silmis 50/50 korraldus. See on mõlemapoolne lubadus anda endast 100%. See on Sinu ja abikaasa vaheline elukestev kokkulepe, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, kuni surmani. Seda kokkulepet on palju lihtsam pidada, kui mõlemad pooled ütlevad nagu Paulus: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Gl 2, 19-20) See tähendab, et oma huvide suretamine on imelise suhte vundament.
Hs 22-23 Lk 20:41-47 Ps 78:9-16 Õp 20:11-14
