„Kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik.“ (Rm 12,8)
Inimestel võib olla kalduvus hädasolijat mitte aidata. Põhjuseks võib olla ebamugavustunne, enesekaitse või ükskõiksus. Nii või teisiti ei ole selline käitumine õige. Abiks olemisega näitad oma armastust Jumala ja ligimese vastu. Abistamiseks on vaja kriisid ära tunda: 1) õnnetused või olukorras tekkinud kriisid. Need on näiteks äkilised rünnakud meie heaolu vastu, halvad sündmused, ootamatud kaotused, tõsise haiguse avaldumine, surm või töökaotus. Iiob sai kõik need läbi elada ja imestas, miks Jumal sellel sündida lasi. 2) arengukriisid, näiteks kolimine, abieluga kohanemine, vanem olemine, pensionile minek, vananemine, halvenev tervis või sõprade kaotus. Aabraham ja Saara kolisid palju kordi, nad olid pikki aastaid lastetud ning pidid peaaegu oma ainsa poja ohverdama. 3) eksistentsiaalsed kriisid. Neis, seisame silmitsi enda kohta käivate ebameeldivate tõdedega. Võime tunduda endale läbikukkujatena, elada üle lahutust või abikaasa kaotust ning olla mingil põhjusel eemale tõugatud. Tõelised aitajad mõistavad, sekkuvad ja julgustavad. Nad hoiavad oma silmad lahti ja on kiired abivajajatele kätt pakkuma.
