„Ega keela head neile, kes laitmatult elavad.” (Ps 84,11)
Mõnes mõttes on võimatu Jumalale midagi ohverdada. Kas oled üldse midagi ohverdanud, kui saad tagasi enam, kui andsid? Igavene tasu on alati suurem kui ajutine ohver. Kohtumõistmise päeval kahetseme vaid seda, et andsime vähe. Tundub vastuvkäiv, kuid enesele keelamine on kõige suurem endale andmine. Meie isekal poolel on raske millestki keelduda. Eriti on see katsumuseks siis, kui elame mugavalt. Meie kultuur pühitseb nautimist ja enesele elamist ning mida enam me tarbime, seda suuremaks kasvab meie isu. Kardame, et mida enam anname, seda vähem meile endale jääb. Lõppkokkuvõttes kaotame selle, mis meil on ning alles jääb see, mille oleme Kristuse jaoks kaotanud. Kirjanik Mark Batterson kirjutab: „Mida enam ära annad, seda rohkem naudid olemasolevat. Kui annad Jumalale kümnise, siis naudid allesjäänut seda enam. Avastad ka, et Jumal suudab teha 90 protsendiga enam kui sina 100 protsendiga. Üks meie perekonna ühiseid eesmärke on ära anda 90 protsenti ja elada allesjäänud kümne eest. See on rõõmu liikuv skaala.”
