Strateegia nimega naeratus

Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk ja nad ei tumestanud mu lahket
nägu.“ (Iiob 29,24)
Üks pastor rääkis oma kaheteistkümnest tööaastast kirikus: Tal oli igal
pühapäeval kombeks lapsed enne jutluse algust ette kutsuda ning nad sealt hanereas „laste
kirikusse“ saata.
Lapsed kõndisid kõnepuldist mööda ning pastor naeratas igale neist.
Vastutasuks naeratasid lapsed temale. „See oli üks parimad hetki mu töös,“ meenutas ta. Ühel päeval
juhtus aga, et mingi põhjusel ei naeratanud ta ühele lapsele. Lokkis peaga pisike tüdruk
jooksis altari eest oma ema juurde ja nuttis lohutamatult. Peale jumalateenistust läks pastor
uurima, mis juhtunud oli. Ema selgitas, et tüdruk oli öelnud, et tema naeratas Jumalale,
aga Jumal ei naeratanud vastu. Pastor mõtiskles siis: „Laps pidas mind Jumalaks ja kui ma
ei naertanud, siis läks tema maailma pimedaks.“ Tänases päevas liikudes võta aega
naeratada. Arvad ehk, et Sul on muresid küllalt ning naeratuseks pole isu. Iiob kannatas rohkem
kui keegi meist oma elu jooksul. Kuigi ta oli pikali, toetas ta teisi. Vaatamata
meeleheitele, julgustas ta teisi. „Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma
pärast. Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.“
(Ii 29, 23-24)
Gl 4-6 Mk 9:1-13 Ps 119:161-168 Õp 19:3-8

Reklaam

  • STP Arhiiv


  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.


  • Kommenteeri saadet