„Nähtamatu on igavene.” (2 Kr 4,18)
Me naudime muutuse õnnistusi, kuid mitte protsessi ennast. Me oleme harjumuse orjad ja näeme asju vaid oma vaatenurgast. Ilma muutusteta ei ole ka kasvu. Õige suhtumisega kaasneb ka edasimineku võimalus. Puudel on viljade kasvatamiseks päikest tarvis. Vihmaperiood on samuti vajalik ning sellele järgneb alati viljasaak. Vihma ei pea armastama, kuid selle eesmärki ja kasu on hea mõista. Piiblis on kirjas, et „meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.” (2 Kr 3,18) Selleks, et muutuda Jeesuse sarnaseks, on tarvis talle järgneda. Talle järgnemine tähendab ka kiusatuse kõrbe, äratõukamise valu, reputatsiooni kriime, oma tahtest loobumist ja enesele suremist. Jeesuse järgimine võib tähendada homme uues kohas olemist. Kui sellest põhimõttest aru saad, siis ei karda Sa enam muutusi ega hakka neile vastu, vaid näed neis Jumala kätt. Paulus ütles: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.” (2 Kr 4, 16-18)
