„Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle.“ (Rm 14,1)
Esimesel sajandil meelitasid linnad nagu Rooma ligi erineva kultuuri, keele, usu ja kommetega inimesi. Varajase kiriku eesmärgiks sai seega teha omale jüngrid erinevatest rahvustest inimestest. See omakorda viis aga nendevaheliste konfliktide ja segaduseni. Näiteks jätkasid mõned usklikud seitsmenda päeva Sabbati pidamist, teised aga olid edasi taimetoitlased. Seepärast kirjutas Paulus: „Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!“ (Rm 14,1) Pane tähele, et see kätkes endas vastuvõtmise üleskutset ja palvet üksteise arvamustele ruumi anda. Kuigi teemad, mille üle me tänapäeval vaidleme, on väga erinevad tolle aja omadest, on jätkuvalt lihtne muutuda kohtumõistjaks ja üksteisest eemalduda. Meeles tuleb aga pidada, et „nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma. Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!“ (Rm 14, 12-13) Kui põhiväärtuste pealt tekivad tõsised ebakõlad ja läbirääkimisteks ei ole väga palju ruumi, ära hea kristlasena mine tüli norima, kritiseerima ja halvustama. Meie hingevaenlase eesmärk on meid tülidesse keerutada, kui kuningriik kannatab. „Venna-armastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ (Rm 12,10) Õpi oma kaasusklikke austama selle eest, kelle omad nad on. Paulus kirjutab: „Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.“ (Rm 15, 5-6)
