abielu defineerimisest pühakirjas ja põhiseaduses.
allikas:ERR
kolmapäevane ülesastumine ERR-i veebisaates “Otse uudistemajast” tekitas elavat vastukaja, mistõttu esitas ajakirjanik Indrek Kiisler täpsustavaid küsimusi.
Eestis kehtib formaalselt kooseluseadus, aga sisuliselt on selle kehtimine takistatud, sest rakendusaktide vastuvõtmine on praeguses riigikogus võimatu. Kui Eesti kodanike enamus soovib abielureferendumil, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline liit, siis mida teha rakendusaktide ja kooseluseadusega?
Siis on tekkinud päris uus olukord. Ma ei tea, kas ka õiguslikult uus olukord, kuid kooseluseaduse vastaste ja pooldajate seisukohalt on kindlasti uus olukord. Mina vaatan seda kirikute vaatenurgast. 2014. aastal on kirikud saatnud riigikogule kirja, milles on kooseluseaduse kohta oma arvamus antud.
Uues olukorras tuleks kindlasti ära lahendada samasooliste inimeste probleemid ja küsimused. Aga tõenäoliselt ei piisa rakendusaktide vastuvõtmisest, vaid kooseluseadus tuleb üle vaadata või lahendada nende inimeste mured teiste seaduste pinnalt. Praegu on raske öelda, mida konkreetselt peaks tegema, sest olukord oleks siis uus.
Ma ei ole sellepärast ka nõus pealkirjaga, mille ERR eile minu jutust pani (“Viilma: pärast rahvahääletust võib kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtta” – toim). Ma ei ole öelnud, et rakendussätted võiks siis vastu võtta, vaid et uues olukorras peaks olema meie eesmärk lahendada ära samasooliste paaride õiguslikud küsimused. Aga need küsimused tuleb lahendada viisil, mis üks-ühele ei matki abielu.
Mis on need põhimõttelised seisukohad, mis kattuda ei tohi? Kas näiteks lapsendamise küsimused? Milline vahe peaks abielul ja kooslelul olema?
Me esitasime 2014. aasta oktoobris kolm plokki küsimusi, mis puudutab kooseluseadust. Nendele vastust me ei saanudki, kooseluseadus võeti vastu ja pärast seda pole kirikud oma seisukohta uuesti kujundanud, kui pole põhjust arvata, et see seisukoht oleks muutunud.
Kui vaadata praegust kooseluseadust, siis on võimalik seda arstida ja üle rehitseda. Kui seda tehakse, siis kirik kindlasti ka avaldab arvamust.
Võib ka teha nii, nagu on pakkunud üks parlamendierakond (EKRE – toim). Ehk see seadus kehtetuks tunnistada ja lahendada need küsimused teisiti. Mul ei ole praegu vastust, milline on see kõige õigem tee. Iseenesest samasooliste niiöelda kooselu vajab samasugust riigi poolt kaitsmist nagu teisedki kooselud. Aga me peame vaatama, et tegemist pole abielu matkimisega ja nime vahetusega.
Kui me läheme abielureferendumile vastu, siis peaks olema need küsimused ju ka laual?
Minugipoolest võiks need läbi vaielda, aga kui me vaatame praegust poliitilist olukorda, siis valitsusleppes kooseluseaduse osas mingit märget pole. Selles olukorras ma ei arva, et arutelu tekib. Valitus on ju otsustanud referendumi korraldada, nad vaidlevad selle viiside üle. Kuid ma olen nõus, et kooseluseaduse teemad tuleks läbi arutada.
Samas, mul ei ole arutelusse usku, sest valitsus keskendub rahvahääletusele, sest nii on kokkulepitud. See on minu kui poliitikavaatleja kõrvalmärkus olukorra kohta.
Minu kui kõrvalise poliitikavaatleja mure on lihtne. Kuidas tagada, et inimesed, kes tahavad oma kooselu jätkata sõltumata nende soost, et neid pärast abielureferendumit kiusama ei hakata?
Me ei tohi jõuda olukorda, kus hakkab toimuma tagakiusamine. Need probleemid, mille pärast kooseluseadust menetlema hakati, tuleb ära lahendada. Aga sellisel kujul, nagu kooseluseadus vastu võeti, sellega ma ei olnud nõus ja pole nõus ka praegu.
Kui abielureferendum defineerib abielu mõiste, siis kas pärast seda ei võiks just kirik olla see, kes võtab südameasjaks ühiskonna lepitamise ja ka samasooliste inimeste aitamise? Igapäevased praktilised mured vajavad lahendamist, näiteks see, et kooselus elavad naised saaks rahulikult minna ühiselt kasvatatavale lastele lasteaeda järgi, kartmata, et ühte neist tembeldatakse võõraks tädiks?
Absoluutselt võiks me olla lepitajad, aga vaid piirini, mis ei ole vastuolus meie põhimõtete ja õpetuslike vaadetega. Ma ei oska öelda, kas lasteaeda lastele järeleminekuga on samasoolistel mingeid probleeme, ma ei tea, mis on siin takistuseks. Küll ma ei näe selles vastuolu kiriku seisukohtadega. Lapsele võib ju ka järele minna vanaema, tädi või onu. Oluline on, et lasteaias on nii kokku lepitud.
Ma ei saa täna öelda, et kirik asub samasooliste õiguste eest võitlema, sest ma lihtsalt ei tea, kas kõik need õigused on kooskõlas meie õpetusega või on hoopis vastuolus. Aga selge on see, et abielu mõiste kinnistamine läbi referendumi võimaldab meil asuda lahendama samasooliste inimeste kooselu muresid nõnda, et me ei pea enam nende küsimuste juurde tagasi tulema.
See on minu seisukoht, ja selles mõttes on minu väljaütlemised juba olnud toeks samasooliste inimeste murede lahendamisel. Ma vähemalt loodan seda.
allikas:ERR
