Kirikukalendris on fookuses Halastus

Viies pühapäev pärast nelipüha juhatab meid nädalasse teemaga Halastage. Vahendame EELK piiskop Urmas Viilma palvesõna.

“Selle pühapäeva kirjakoht kirikukalendris on Johannese 8:2-11:

“Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”

See kirjakoht on olnud igal ajastul ja iga põlvkonna jaoks aktuaalne, sest alati on keegi, kes tahab kellegi üle kohut mõista ja alati on neid, kelle üle saab ja tuleb õigust mõista. Alati on ka neid, kelle roll on olla õigusemõistja ülesannetes.

Lisaks on alati olnud neid, kes mõistavad omakorda “kõrvaltvaatajatena” kohut õigusemõistjate üle, kes siis langetasid mistahes otsust tehes paljude arvates ikka ebaõiglase või lausa vale otsuse.

Sageli tsiteeritakse selle loo juures Jeesuse sõnu: “Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”. Harva tsiteeritakse Jeesuse sõnu, mida ta abielurikkujale ütles: “Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”.

Selles loos on palju nüansse, kuid hetkel tahan rõhutada mõnda eriliselt:

– Jeesus ei satu õigusemõistja rolli omal initsiatiivil ega soovi selles rollis olla, kuid võtab selle vastutuse naise enda saatuse pärast. Ta tahab päästa naise nii kivide kui ka patu käest.

– Eraldi tuleb vaadata, mida Jeesus ütleb avalikkuse ees ja millise mulje see võis jätta ilmselt pettunult ja vihastena lahkunud variseridele ja kirjatundjatele. Nad ei saanud ilmselt teada, mida Jeesus naisega edasi tegi või millise ülesande andis. Nemad nägid, et Jeesus andis naisele õiguse.

– Oluline on see, mida Jeesus ütleb abielurikkujale nelja silma all, andes talle võimaluse mitte abielurikkumist jätkata, vaid patustamine lõpetada.

Selles loos on avalik külg ja privaatne külg. Jeesus ei süüdista varisere ega kirjatundjaid selles, et nad tahtsid õigust mõista. Nad ilmselt omasid tollaste tavade kohaselt selleks ka õigust. Kui need aga annavad õigusemõistmise Jeesusele üle, võtab Jeesus neutraalse positsiooni. Ta ei asu naist õigustama ega kaitsma. Isegi nelja silma all temaga rääkides. Kuid ta näitab variseridele ja kirjatundjatele, et kõigil on põhjust peeglisse vaadata ja oma patte kahetseda. Lisaks, kui nad soovivad tõesti mõista ise kohut, siis hakaku peale – visaku kivi!

Jeesus oleks võinud naise lihtsalt minema saata ja lasta tal edasi teha seda, mida too soovis. Ilmselt oleks see meeldinud naisele enim. Ei! Ainus, kes saab ülesande see olukord lahendada on abielurikkuja ise. Naine saab õigust mõistvalt Jeesuselt ülesande midagi oma patuse eluga ette võtta. Ja mitte ükskõik mida. Ta peab oma elu muutma ja patustamise lõpetama.

Kas Jeesus asus “abielurikkuja poolele”? Ei asunud! Ta ei valinud üldse poolt. Ta asetas vastutuse abielurikkuja enda õlgadele öeldes, mis on õige ja mis on väär ning saatis ta oma elu ära korraldama. Miks Jeesuse ei rääkinud armastusest, mis võiks abielurikkumist õigustada? Ma ei tea… Äkki seisnes armastus selles, et Jeesus andis uue võimaluse patust elu muuta, mitte selles, et oleks patusele elule kaasa kiitnud.

Pärast naise lahkumist sõltus edasine juba sellest, kas järgmisel korral avalikkuse ette astudes saab naine seda teha sirge seljaga ja ausalt kõigile silma vaadates, sest on oma elu muutnud või endiselt silmi maha lüües ja kividega surnuks pildumist peljates, sest ta ei olnud midagi oma patuses elus muutnud.

Usun, et kõige suurem karistus olukorras, kus ta oma abielurikkumist oleks jätkanud, ei oleks olnud mitte rahva pahameel ja kividega pildumine, vaid see, et ta oli valetanud Jeesusele. Jumala kohtu ees seista on midagi muud kui inimeste palge ees seista, kes ka ise on kõik võrdselt patused. Loomulikult saab iga patune ka Jumala kohtu ees seistes uskuda õigeksmõistmisele usust, kuid seda otsustab juba Issand ise, mitte mina või keegi teine patune.” 

Allikas peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht

Reklaam