„Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.“ (Efeslastele 4,31)
Piiblis on üleskutse jätta kibedus endast eemale. Kirjas heebrealastele on öeldud nii: „Valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks.“ (Hb 12,15) Mõlemas kirjakohas kästakse kibedust tähele panna ning see endast eemale hoida, sest isegi pisikest seemnest võib saada juurikas. Millest kibedus tekib? Vanem, kelle peale me mingil põhjusel pahased oleme, lahutus, armastatud inimese hoolimatud sõnad või ülemus, kes meid taas kord tähele ei pane. Mida siis teha? Anna neile andeks enne, kui probleem Sinu tunnetes end mugavasti sisse seab ja igast meenutustest aina suuremaks kasvab. Paulus kirjutas: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Ef 4, 31-32) Mida varem andestad, seda parem! Kibeduse hellitamine ei muuda inimest, kelle tõttu Sinul need tunded on. Küll aga kuivatab kibedus Sinu südant ja hinge. Vihakandmine paneb Su õlgadele raske koorma ning muudab Sinuga koos olemise raskeks. Saatan üritab Sind igal hetkel veenda, et just Sina oled kannataja ja et peadki endas põlgust kandma. Tegelikult Sa ju hoopis kaitsed ennast uue rünnaku eest, kas pole? Põlguses elamine on nagu kaevikus elamine – näiliselt oled kaitstud, aga edasi ei liigu. Ära mine saatana pakutud libedale teele, vaid pöördu oma koormaga Jumala ette. Jäta kibedus maha ja liigu edasi.
Ne 8-10 Jh 20:1-9 Ps 105:37-45 Õp 30:20-23
