„Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1. Korintlastele 15,55)
Kui Carolyn Arendsi isa haiglas suremas oli, sai ta perekonnaga suhelda hapnikumaski abil. Nad olid väga üllatunud, kuuldes teda ümisemas vana pühapäevkooli laulu: „Kristusega pardal ei karda me tormi, me purjetame koju.“ Vaid tunnid enne lahkumist andis aastakümneid tagasi pühapäevakoolis õpitud laul talle tuge ja lohutust. Arends kirjutab: „Loodan, et ka mina lõpetan elu Jeesusest lauldes, rääkides ja mõeldes. Surm, mida kunagi ei mainita, on kui koll keldris. Kui see koll pimedusest välja tirida ja evangeeliumi valgusesse tõsta, siis kaotab ta küll oma astla, kuid meenutab meile, et peame „meie päevi arvestama.“ (Ps 90, 12) Finišijoone suunas jooksmisel on natuke teine eesmärk, võrreldes kõnniteel edasi tagasi hüplemisega. Kui usklik mõistab, et on teel surma poole (kas homme või 50 aasta pärast), siis saab ta kulutada vähem energiat oma surelikkuse eitamise peale ja hakata elama oma igavest saatust siin ja praegu. Ta võib hakata investeerima asjadesse, mis temaga lõpusirgel olema peaksid. Surm teeb haiget, aga see ei ole lõpp. Me ei leina neid, kel ei ole lootust. Me ei tea, kui palju päevi meil alles on, aga tahame neist igaüht kasutada Jeesusest tõe levitamiseks ja aina sügavamalt
Jos 1-4 Jh 15:18-27 Ps 65 Õp 28:17-20
