„Igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse.” (2. Korintlastele 5,2)
Psühhiaatrid Dr Elisabeth Kübler-Ross ja dr Raymond Moody Jr uurisid viiesaja inimese kogemust peale surma. Avatud meelega inimeste jaoks on nende tulemused veenvad. Uurimuses osalenud inimeste kirjeldustes esines kaks kohta: üks imeline, täis rõõmu ja rahu ning teine hirmuäratav. Uurimuses osalenute kogemus oli kehaväline ja pimedad said peale surma nägijaks. Nad rääkisid inimestest, kes ruumi tulid, kirjeldasid nende välimust ning seda, mida nad seal tegid. Peale ellu äratamist olid pimedad taas pimedad. Oma raamatus „Elu pärast elu“ („Life After Life“) kirjutab dr Moody: „Üks arst rääkis mulle mehest, kes oli surnuks tunnistatud. Arstil õnnestus mees elustada, kuid peale seda kaebas mees arsti selle eest kohtusse, sest ta toodi imelisest kogetust morjendavasse ellu tagasi. Üks naine, kelle süda seiskus, nägi oma keha kohal hõljudes, kuidas arstid teda ellu äratada püüdisid ning ta üritas neile hüüda, et nad ta rahule jätaksid.“ Apostel Paulus andis eelneva kohta selgituse: „Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse.“ (2 Kr 5, 1-2) Surres ärkame taas ellu!
1Kn 10-11 Mt 13.36-46 Ps 113 ÕP 12:5-17
